Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Weird folk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Weird folk. Kuva kõik postitused

1/06/2011

[Old but important] e.p hall the edge the middle (CLLCT)


e.p hall has been one of the queens on the Bloomington-based CLLCT alongside with iron like nylon (Meghan Lamb) and Shelby Sifers. By avoiding to be a target by possible feminist attacks, however, I don`t feel myself internally hindered for to get name her as one the excellencers on the New Weird America scene as well. Moreover, she has been active since the first half of 00`s (the first demo was recorded in 2003), relatively long before the starting point of CLLCT. Listening to her home recorded 6-track album (2006) again after a while, after being on a year-long interval away from it I shall have to admit her conception works previously very good out. She is a musician who loves driving on acoustic guitars, mingling its mellow chords together with emotive, sometimes dream-alike voice and some synth currents and gurgling electronics. Indeed, at times e.p hall is used to be changed herself into an acutely flaming fur by putting acoustic guitars down or throwing them to the background and letting machine-inflected and electricity-filled sounds overlap and conquer the record`s backbone. For instance, That Letters and Numbers make is an epic maelstrom having lots of turnings up and down, getting quite close to the noise/shoegaze ensembles at times. A classic touch indeed.

Listen to it here

1/04/2011

Power und Beauty The Gnome EP (Peppermill)


Behind the Spokane-based, Washington, US-quartet Power und Beauty are four women (Anna Collins-Wakeman, Sarah Moyer, Karli Fairbanks, and Caroline Fowler) playing up an interesting, New Weird America-esque folk conception on 4 tracks by using more or less conventional musical instruments (a battery sustained second hand keyboard, tambourine, vegetable steamer(!), glockenspiel, accordion, guitars, tambourine, shakers), yet basically being actualized via at times magnificently glee vocal harmonies, conjuring sublime overtones as well, for instance at Author Of The Spring, the strongest notch on the issue, accompanied only by some sparse guitar fingerpickings. The opening track Beggars and Felons, on the other side, is a whimsical, accordion-backboned groove outlook, and the following one, Lavender, is a light run of fast-paced progression on the accordion, having made out the impression with the help of barely heardable yet affectively touching shaker shuffle on the backdrop. Peaches is a (more) synth-chorded, half-droned folk occurence. A fine workout indeed.

Listen to it here

8.7

12/22/2010

[Old but important] Dog Bite The Yellow Springs EP (Rack & Ruin)


There was the year 2008, and two EP`s (The Owls And Eyes; The Yellow Springs) were released by Phil Jones aka Dog Bite from Atlanta, Georgia, USA. The first named issue was combined through lo-fi approach with looped samples of voice and strumming guitar chords holding up the subtle layering in that way. In principle, on The Yellow Spring, a 5-track issue, Jones proceeded the same act, yet excellently completed it, on the other way, having made difference as well by adding some new corners and flanks - tanpura drone sounds in the kick-off track Black Tie, and world music/tribal music-inflected Nameless Names. Aside the guitar strummings and fluctuant vocal layers as the main elements of EP`s sonic backbone it is fringed by suggestive electronics and effects. No doubt, though this EP was recorded and completed in the wake of Panda Bear`s Person Pitch being published approximately 18 months earlier, the release has its very own dynamic, touch and value. In a word, let`s make the distinction between those records, thereby giving a chance for you and this so far overlooked pearl of New Weird America/New Americana.

Listen to it here

12/19/2010

Alex Winston The Basement Covers (Alex Winston)


Alex Winston is a young American singer-songwriter and multi-instrumentalist with classically trained background having got much attention during last years performing with diverse range of artists at the different stages (Chuck Berry, Miranda Lambert, The Wreckers, Love Arcade, Electric Six, We Are The Fury, the Satin Peaches, Uncle Kracker, and more). Now he has released an 5-piece cover album, making out a refreshing coat for the chosen songs of Mumford & Sons, Teddy Bears, The Rolling Stones, Jack Penate, and Francis and the Lights. No doubt, her high-pitched timbre and artistical shuffling are up here to reveal her talented skills drifting ideologically very close to the New Weird America movement`s female figureheads like Joanna Newsom, the sisters Casady (CocoRosie), Danielle Stech-Homsy (Rio en Medio), Meg Baird (Espers; The Baird Sisters). As an ordinary characteristic regarding the NWA the soundscape is half-electronic, half-acoustic, conjuring innocently beatific even naivistic milieus via minimal-approved chord paintings. Indeed, enjoy it, it is really worth much attention to be paid for.

Listen to it here

9.5

11/22/2010

Model Warships Capsules (Bandcamp)


No doubt, Leeds-based Michael Waters is an idiosyncratic singer-songwriter, who has issued 4 releases during last 2 years under the likes of Tavern Eightieth, BeatIsMurder, and Bandcamp. For an argue, concerning on his abundant experiences and possibly much collected know-how in various experimental ensembles (Perfect Writing; Shi Toys; Syuzhet; The Amber Sleep; Cedar Trees), it should not make a big heck of his (sub)conscious expressions and stylistic palette. Indeed, it is eccentrically diverse on each of his issues, stretching out to form kinds of striking wholes consisting of wide-rangely used plaintive and sometimes dirge-alike vocal manners encompassed by noise and hiss-infused guitar strummings, which is enriched with glockenspiel snippets, electronics and stereo effects. Finding out his nichè in drifting between the ways of silence and noise, calmness and unrest, dream-alikeness and horribleness Waters` music is compared to such defiant pop acts as Xiu Xiu, Frog Eyes, Belong, Sufjan Stevens, and Martin Grech. By my side I would add the metal-slapping adoreness of Einstuerzende Neubauten, and dream folk-esque invertedness of Pipher, and Barbagallo.

The whole array of the abovementioned elements are proudly represented on Capsules too, though, some new elements are up here for Waters` weird conception to be completed. For instance, through electro-cadenced undercurrents and metallic abrasiveness are brought forth some new grinning facies. No doubt, Model Warship is one of the most powerful representatives in the New Weird Europe movement nowadays.

Listen to it here

9.4

10/15/2010

[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)


Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).

Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.

Kuula albumit siit

4/21/2010

Weird Forest Records Sampler One (Weird Forest)

Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.

Kuula sämplerit siit

10/22/2009

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)


Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

10/18/2009

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)


Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

9/22/2009

Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)


Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4

9/18/2009

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)


2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8